Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 104 Sa riietad ennast valgusega nagu rüüga, sa tõmbad taevad laiali nagu telgivaiba.Sa võlvid oma ülemad toad vete peale, sa teed paksud pilved oma tõllaks, sa sammud tuule tiibadel.
Sa teed oma käskjalgadeks tuuled, oma teenijaiks tuleleegid.
Sa rajasid maa tema alustele, nõnda et see ei kõigu mitte iialgi ega igavesti.
Ulgumerega kui rõivaga sa katsid tema, mägede peal seisid veed.
Sinu sõitluse eest nad põgenevad, sinu äikese hääle eest nad pagevad.
Mäed tõusevad, orud vajuvad alla sinna paika, mille sina neile oled rajanud.
Sa oled seadnud piiri vetele, millest nad üle ei lähe ega tule tagasi katma maad.
Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti. Maa on täis sinu looduid.
Kadugu patused maa pealt ja õelaid ärgu olgu enam! Kiida, mu hing, Issandat! Halleluuja + 'Halleluuja' on heebreakeelne ülistushüüd. See tähendab 'kiitke Issandat'. !
Ilmutuse 17 Üks seitsmest inglist, neist, kellel oli seitse kaussi, tuli ning rääkis minuga ja ütles: „Tule, ma näitan sulle selle suure hoora karistamist, kes istub suurte vete ääres,
kellega on hooranud ilmamaa kuningad ning kelle hooruse veinist on joobnud need, kes elavad ilmamaal!”
Ja ta viis mu vaimus kõrbe.Ja ma nägin naist istuvat erepunase metsalise seljas, kes oli täis jumalateotuse nimesid ja kellel oli seitse pead ja kümme sarve.
Naine oli riietatud purpurpunasesse ja erepunasesse ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, ta käes oli kuldkarikas täis jäledusi ja oma hooruse saasta
ning ta otsaette oli kirjutatud nimi, saladus: Suur Paabel, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema!
Ma nägin naise olevat joobnud pühade verest ja Jeesuse tunnistajate verest. Ma imestasin väga teda nähes.
Ingel ütles mulle: „Mispärast sa imestad? Mina ütlen sulle saladuse naise ja metsalise kohta, kes teda kannab ja kellel on seitse pead ja kümme sarve.
Metsaline, keda sa nägid, oli ning teda ei ole enam ning ta tuleb üles sügavikust ja läheb hukatusse. Ja need, kes elavad ilmamaal, kelle nimesid ei ole maailma rajamisest saadik kirjutatud eluraamatusse, imestavad, kui näevad metsalist, kes oli ja keda ei ole enam ning kes tuleb jälle.
Siin olgu mõistust, millel on tarkust: need seitse pead on seitse mäge, mille peal istub naine. Ja on seitse kuningat:
viis on langenud, üks on praegu, teine ei ole veel tulnud, ning kui ta tuleb, siis ta peab jääma üürikeseks ajaks.
Ja metsaline, kes oli ja keda enam ei ole, see on kaheksas, ja samas üks neist seitsmest, ja ta läheb hukatusse.
Kümme sarve, mida sa nägid, on kümme kuningat, kes ei ole veel saanud kuningavõimu, kuid nad saavad koos metsalisega meelevalla üheks tunniks, et valitseda kuningatena.
Nad on üht ja sama meelt, ning nad annavad oma väe ja meelevalla metsalise kätte.
Nad hakkavad sõdima Tallega ja Tall võidab nad ära - sest tema on isandate Issand ja kuningate Kuningas - ja koos temaga võidavad need, kes on kutsutud ja valitud ja ustavad.”
Ja ta ütles mulle: „Veed, mida sa nägid seal, kus hoor istub, on rahvad ja rahvahulgad ja paganad ja keeled.